Sugulased ja sõbrad siin ja seal.
Cambodias on sugulastel ja sõpradel kuidagi hoopis teine tähendus, kui Eestis. Või tundub mulle nii. Kohalikud elasid kuude kaupa perekondadest eemal, kuid, kui kellelgi sugulastest midagi juhtus,siis tõtati alati appi või oli mingi tähtsündmus, kutsuti alati oma sugulased kohale, hoolimata, milline nende staatus ka oli.  Sama ka sõpradega. Sõber on sõber ja kõik.
eestis on ka sõbrad ikka sõbrad, kuid elutempo pn nii kiire, et sõpradega koos olemiseks napib lihtsalt aega. Vahel harva helistatakse, et uurida, kuidas läheb, Veelgi enam, kuna näoraamat töötab, siis  saadakse kogu vajalik info sealt kätte ja pole vaja isegi helistada.  Ja ninapidi telefoni ollakse igal võimalusel.
 Istusin mõni päev tagasi ühes Tallinna polikliinikus arsti ukse taga paar tundi, ning oli võimalus jälgida teisi ootajaid järjekorras. paarikümnest inimesest vahest paar, ja needki üle kuuekümne vanuses, ei viitnud oma aega nutiseadmes. Ülejäänud ei suutnud praktiliselt ennast telefonist eemale kiskuda ka siis, kui õde nende nime üle ukse hõikas. Arstikabinetti tuigerdati nina ekraanil. Mul tekkis lausa sportlik huvi, et kas kõigil on äkki kohamääramisega raskusi ja kasutavad kabinetti jõudmiseks mõnd toredat äppi. Aga nii see vist polnud siiski. Suheldi ikka rohkem sõpradega, sest aeg ajalt kostus naerupahvakuid ja siis vaadati ise pilku tõstes kohkunult ringi :) Naersin kaasa mõttes!
samas vaatasin ka ise kähkujärele, et palju mul FB-s sõpru on ja kui paljudega ma siis ka reaalselt suhtlen. Olgem ausad, kolmveerand võiks rahulikult arhiivi saata, sest tegelikuses pole ma nende häält juba aastaid kuulnud.
 Sugulastega on teine asi, neid endale valida ei saa ja arhiivi ka mitte saata. Küll aga teeb kurvaks arusaamine, et oled oma lähisugulaste jaoks olemas vaid siis, kui oled vajalik. Sellel aastal olen lausa paaril korral kokku puutunud juhusega, kui lähisugulased on teinud oma peo külalislisti nimesid pannes  on valiku  teinud positsiooni silmas pidades. Aga noh, pole hullu, ega minagi pea kedagi oma peole kutsuma, kui ei taha. Alati on valikuvõimalus. Ja see, et ma tagantjärele solvunud olen, on minu enda probleem, Eestis lihtsalt käivadki asjad niimoodi. Paraku! :(