Kukkus mul telefon töö juures maha.
No las ta kukkus, telefonid ikka kukuvad ju.
 Aga nutikas telefon kukub alati  nii, et katki läheks. Siis saab ju remondis käia ja peremees(naine) rahakotti tuulutada.
Nüüd kõik kindlasti ütlevad, et odavam on uus nutikas osta.
Õige!! Pea aegu.
Odavam on hoopis oma närvide kulu, eriti, kui oled Elisa klient ja telefoni leping on ka elukaaslase nimel.
Tegelikult olin ikka päris õnnetu, et see kuramuse display, või mis iganes mulle vaid mosaiiki näitas.
Meil ju terve töölkäimiste-sõitmiste logistika toimub telefonitsi. Ja nädalavahetus kohe tulemas. See tähendab, et Reiks tööl ja kuna seekord mina vaba, siis ta tahaks ka koju öösel.
Noh, mina blond mõtlesin, et kui võtan mehe ID-kaarti, telefoni lepingu ja igaks juhuks õpin pähe ka vöö ümbermõõdu ja jalanumbri, et siis saab ka kontoris telefoni remonti antud.
Vot ega ikka ei saa!!
Tädi raius nagu rauda, et peab ikka Reiks ise kohal olema.
Seletasin kannatlikult (!) et inimene on tööl ja telefoni väga vaja. Vastuseks oli, et las siis tuleb peale tööd. Ma palusin selle peale viisakalt tädi telefoninumbrit, et kui Reiks kell kaks öösel lõpetab, et siis ju kontor kinni, ehk proua tuleb ette helistamisega siis teenindama. Ossa pühade vägi!!!  Läks keema nagu sipelgapesa, kui karu sinna situb.
Tulgu siis hommikul enne tööd. Mina taas, et kas tulete siis paar tundi varem ise ka ja teete kontori lahti.
No siis sai teenindaja astmahoo ja lippas taha ruumi .
Tuli teine tädi.
Sellel ilmselt oli tervis korras.
Seletasin kogu loo jälle algusest peale ära. Kuidas telefoni on vaja ja mul paberid-dokumendid kaasa ja puha.
Oli arusaaja inimene! Aga..... julgesin küsida asendustelefoni remondi ajaks. Saab ikka!! Aga selleks, et katkisest telefonist kaart välja võtta, peab jälle omanik kohal olema. No anna kannatust!! Arutasime igatsugu variandid läbi, et kuidas saaks, aga ei midagi. Tegi hoopis ettepaneku uus telefon osta. Nendel praegu tore sügispakkumine - ainult 200 eurot. Ma küsisin, et palju remont oleks - 90 euri.
Arvasin ikka, et remondivärk oleks odavam ja võtku kätte, ning helistaagu ometi omanikule, saab ju nii ka nõusoleku kätte. Tädi muutus selle peale rõõmsaks, teatas, et helistaks küll, aga neil praegu nagunii asendustelefone ühtegi pole.
No mida perset ma oma aega siis seal tund aega sisustasin? Juba esimene põdurake oleks ju võinud kohe seda öelda.
Võtsin oma katkise vanakese ja astusin sõna lausumata välja.
Ning ennäe, vanajumal on olemas- kohe kõrval kauplus, mille nimi Mobiil24. Astusin sisse - seletasin loo ära.Tüdruk võttis telefoni, uuris natuke, ütles et lugu läheb 70 euri maksma, aga võib nädal aega kuluda remondiks, sest ta ei tea, kas neil on momendil sellist displayd.Võib olla tuleb tellida.  Ja et äkki ma siis võtan nii kauaks asendustelefoni. Klõpsti oli telefon laual, katkisel telefonil kaart väljas ja juba asendusaparaadis.
Ning juba järgmisel õhtul helistati, et võin tulla oma õnnetukesele järgi - pidi taas funktsioneerima.
No mis ma oskan õelda! Elagu Elisa!!!!!

Armas eelarvamustevaba eestlane.

Vaatan ikka kord nädalas Jõekalda ja Margna seiklusi Kagu-Aasiasning mul on lausa kahju vennukestest, kui nende reis oligi selline, nagu saates kajastatakse. Loodan kõigest hingest, et mitte, sest muidu jääb neil küll kogu sealne kant väga pealiskaudeks.
Ära söö tänavatoitu, ära mine turismitrajektoorist kõrvale, jnejne.
Mina vaatan ja vesistan suud, kui mõneoma lemmikroa ära tunnen, mida saabki vaid tänavalt ota.
 Sama lugu kordub reisiportaali trip kommentaarides. Kui esitatakse küsimus, kuhu Cambodias minna ja mida teha, malaariatablette võtta, või mitte,  ning, kas vaktsineerimine on vajalik, siis hakkab sealt tulema. Kindlasti mürgitage ennast tablettidega. Kindlasti ärge sööge tänaval. kindlasti ärge tehke seal midagi, mis pole turistikas. Muidugi juhtub seal, et tuleb ette terviserikkeid ja kahjuks isegi ülisuuri. Aga eks sellist asja juhtub ka euroopas. Hoia enda käed puhtad ja mõitus selge, siis on ka oht väiksem.  Ja arsti juurde pöördudeseipanda sind seal kuudepikkusesse järjekorda. Nagu meie armsas Eestis.
 Mul murdus üleeile hammas ära. Ja kahjuks oli see kroonialune hammas, mis tähendas seda, et kogu neljane kroonikupatus lihtsalt kukkus mulle keset söömist keele peale. Hea, et alla ei neelanud.
Kroonid olid lastud Sihanoukvilles panna ja juba panemise ajal ütles doktor, et ühel pool on hammas niruvõitu ja võib probleemseks osutuda. Hoidusin küll oma lihatükke ja koogikoguseid selle poolega läbi jahvatamast, aga eks ilmselt valvsus nõrgenes ja käiski krõks ära ja pool sahtlit kohe tühi, ülemisel jooksul veerand läinud.
 Mina naiivitar võtsin oma kikukesed ja marssisin kohe lähimasse tsiviliseeritud kohta, et lasta uuesti nad suhu toppida. No täitsa loll!!! Ühes kohas oli hambaarsti puhkusel, teises seminaril. Linna kallim kliinik teatas, et nendel lähinädalatel küll võimalust pole mind aidata. Et äkki ikka pöördun selleproteesija poole, kes mulle need suhu pani. No kui siis ütlesin, et vähe kaugevõitu lennata, ja kallis ka. Siis vahiti mind sõnatult. Löögile ma loomulikult ei saanud.  Rakvere polikliinik lõpuks võttis vähemalt julgue kokku ja vaatas mulle suhu, teatadeski selle kurva uudise, et hammas on murdunud, ning kohe liimida enam ei saa.  Minu vingumise peale, et suu on juba seest katki ja kaua ma söömata olen (kuigi dieet mõjub ilmselt hästi, arvestades algavat olematut rannahooaega), pandi mulle mingi aeg proteesija juurde kirja. Samas soovitati ka ikka pöörduda selle arsti poole, kes mulle kroonid tegi. Ja kui siis ütlesin, et tehti Cambodias, pillas õde mu hambad maha kiljatusega: "Kus kohas?" No selgitasin siis, et elasin eal ja seal head arstid ning hind taskukohane. Nad uurisid mu kroone kohe kambaga lausa.  Lõpuks võtsin need neil käest ära. Siis saingi numbri, siis nad saavad edai vaadata kuni toolis olen.
Aga multekkis ikka täiega selline tunne, et.....
lenda või tõesti tagasi arsti juurde. See seal küll ei imestanud, et mul olid europlommid, mis kogu aeg ära kukkusid. Ja järjekordakah polnud. Ootasid natuke aega ja said asja korda. Siin on ikka suht savi inimesest, piinle kui tahad, sinu probleem. Meil aegu pole ja kõik.

 Imeline E-riik!
Mul pole seniajani veel seda nn. kuramuse ID-kaarti.
No vot ei ole ja pole ka vaja olnud. Saan passiga kah hakkama.
Tegelikult ei meeldi mulle see ID-kaart. selline tunne, nagu ilma selleta sa polegi täisväärtuslik. Et ikka kõigil peab olema oma tõutunnistus :). Olgu, las ta olla.
 Tahtsin hoopis imestust avaldada selle üle, et meie internetipõhiselt toimivas riigis ikka kõik ei toimigi. Ootan juba tükk aega oma haigusrahasid, aga ei midagi. Konto tühi nagu ..... pikapeale kõht ka juba tühi, palgapäev kaugel ju.
Nüüd siis selgus targematega juttu puhudes, et Haigekassal pole minu uut kontonumbrit, kuhu raha saata.
 Krt, kõik muud ametiasutused, alates kohtutäiturite ja lõpetades telefonimüügimeeste liiduga, saavad need andmed lambist, ja vaat haigekassale ei edastata. Ja telefonitsi kah ei saa muuta. Tea palju tahad oma isikukoodi. Selle asemel neiu haigekassast heietab pool tundi, kuidas seda kontonumbrit täpselt neil kontoris vahetatakse. Loomulikult, telefonitsi ju teenuse tutvustus maksab. Olin nahaalne ja kui kuulsin, et telefonitsi numbrit muuta ei saa, katkestasin vadina häälikupealt :).
Olgu, mina lähen kontorisse, muudan selle kuradima numbri naksti ära, aga, mis teevad need inimesed, kes elavad karuperses ja kontorini on 100 kilomeetrit.
Ahaaaa, neil on ju see ID. nad on täisväärtuslikud!
Käivad klõpsti E-lehel muudatust tegemas ära. Või siis panga lehel. Seal saab ka muuta.
Mul muidugi traditsiooniliselt netipanga asjadega ka see lugu, et ei toimi taas. teatab, et paroolid blokitud ja kobi aga kontorisse. No ma ei tea, pole nagu kasutanudgi, aga juba blokk.
Nii, aga ikkagi siis see teema, et kui nett ei tööta. S.t. haige olles on rahad lõppenud ja nett kinni pandud? Meil on siiani ju veel seda rahvast, kes palgast palka elab külluses. Kas tõesti  ei saa normaalselt ja mugavalt ka telefoni teel asju ajada.

Arstiabi!
 Kuskil veebruari keskel (praegu on juba septembri lõpp nagu märkate) jäi mul küünarnukk valusaks.
No jäi, siis jäi. Küllap kopsasin kuhugi vastu ja sai haiget, mõtlesin.  panin salvi peale ja arvasin, et paari päevaga on taas korras.  Aga ei olnud! Hoopis valusamaks läks. Tohterdasin teist siis igasugu maarohtudega agarasti, kuid tulemuseta.
Et olen laisk arsti juures käia, siis jõudsin lõpuks sinna aprilli lõpus, kui käsi ikka päris-päris haiget tegi ja küünarnukist enam eriti liikuda ei tahtnud.
Doktor vaatas korraks kätt ja teatas, et mul on nüüd tennisemängija küünarnukk.
No mida iganes nukk, aga tahaks teistkorda saada, nõudsin.
Olgu, kuna mul käed ka nagunii surevad pidevalt, sain lunimise peale saatekirja neuroloogile.
Kappasin naiivitar kohe registratuuri, et ohooo, nüüd saan haigustele leevendust spetsialisti juures. Aga võta näpust, või kui tahad siis küünarnukist. Esimene vaba saadaolev aeg oli juulis. Mis mõttes`???? Vot arst nii hõivatud, et vabu aegu pole. Kui tahad - mine tasulisse.
Aga mille eest me siis makse maksame, ja ravikindlustust`?
Olgu, kannatasin ilusti veel kaks kuud ja saingi neuroloogi jutule.
Tõsi küll, väikese hilinemisega, sest doktorihärra jäi minutit viisteist vastuvõtule hiljaks.  Pole hullu!
Seletasin kõik oma hädad ära. Kahe kuuga oli lisandunud veel jalaga mure. Vasaku jalalaba sooned ja kõõlused oleksid nagu lühemaks kulunud, või kokku tõmbunud. Jalalaba sirgeks ajades rebis sees ikka jubedalt. Rääkisin kõik hädad ära ja...... Jalg olla seljas kinni. Okey, pigem ikka p..ses kinni mõtlesin, aga no mis mina meditsiinikauge mutt ka tean. Ravi ei olevat jalale, sest mul aastaid seljaga radikuliidivalud olnud. Nojah! on küll olnud, aga kas ikka midagi ei aita. Liigutage jalalabasid pidevalt, tuli soovitus. Olgu - hakkan siis liigutama, mõtlesin tookord.
Nii, küünarnukki võib viinaga määrida, küll siis terveks saab. Ja ei pea olema mingi kallis viin, kõlbab tavaline lauakas kah.
Kaks kuud oodata järjekorda, et kuulda sellist asja. !!!
Lõpuks siis avastas doktor veel saatekirjalt selle, et mu käed surevad ära kogu aeg. Ohoooo, see oli midagi, mida ta lõpuks jagas. Sain uue saatekirja neurokirurgile, kes klõmpsti pidi mõlemad käed kiirelt korda lõikama.  Tore, et midagigi!
Kappasin kiirelt Meremeeste haiglasse, et ennast kirja panna, aga doktor oli puhkusel. Ja üldse naeris registratuurimutt mu välja. Kirurg võtab vastu 2x nädalas 2 tundi, ning elav järjekord on kapraalkanalite lõikusele. Vohhhh!
Olin vastuvõtu päeval kenasti tund enne kohal, järjekorras olin 38-s. vaheldumisi võeti letti käsilasi ja muidu haigeid. Õnneks mingil hetkel vaatas arst ise üle kabinetiukse välja ja avastades, et käelisi on liiga palju, tuli ja korjas saatekirjad kokku kõigilt. Muud haiged suunati kõrvalkabinetti hoopis ümber.
Ja nii pääsesin lõpuks ka minagi arsti palge ette viieks minutiks, mille jooksul selgus, et opile saan oktoobri alguses ja korraga lõigatakse ikka vaid üks käsi, taastumine võtab aga aega päris pikalt.
Jõudsin talle veel viiksatada oma küünarnukist, kuid ta arvas, et see on hoopis ortopeedi rida.
 Noolgi siis. Kuna perearst oli puhkusel, siis ei hakanud asendajate juurde trügima.
Viinaga määrimisest pole siiani kasu olnud, võõpa väljast, või kasta seestpoolt - käsi jääb aina kehvemaks. Tagatipuks keeras vasaku  jala varvas end ühel hommikul hoopis teiste varvaste alla. Vaat sulle siis seljas kinni - liigub nagu ise tahab. Valus on kogu jalalaba aga niimoodi, et katsuda ei saa ja kingi ka eriti jalga panna mitte. Varba väänasin muidugi vanasse asendisse tagasi. Toeks ostsin teisele veel mingi silikoonist jubina kah. Püsib otse, kuigi valus on.  Solidaarsusestvasaku jalaga, alustas nüüd suremist ka parema jala suur varvas. On kenasti valge ja jääkülm. Kurjam, kui see ka müllama hakkas, siis panin uuesti perearstile aja, Neljapäeval saan taas diagnoosid. Ja üritan saada mõne vahva eriarsti jutule. Äkki õnnestub isegi rönken teha jalast.
Ning, et elu oleks ikka lill, teatas tööandjast juhataja mulle, et peale oppi tohin olla haiguslehel vaid kolm nädalat. Sellest pidada piisama. Oleks ma enne teadnud, et kaupluse juhatajal ka arstipaberid on. Ja mina veel imestasin, et poe tagaruumis seinal on tema nimi, juhuks kui keegi esmaabi peaks vajama. :)

Sugulased ja sõbrad siin ja seal.
Cambodias on sugulastel ja sõpradel kuidagi hoopis teine tähendus, kui Eestis. Või tundub mulle nii. Kohalikud elasid kuude kaupa perekondadest eemal, kuid, kui kellelgi sugulastest midagi juhtus,siis tõtati alati appi või oli mingi tähtsündmus, kutsuti alati oma sugulased kohale, hoolimata, milline nende staatus ka oli.  Sama ka sõpradega. Sõber on sõber ja kõik.
eestis on ka sõbrad ikka sõbrad, kuid elutempo pn nii kiire, et sõpradega koos olemiseks napib lihtsalt aega. Vahel harva helistatakse, et uurida, kuidas läheb, Veelgi enam, kuna näoraamat töötab, siis  saadakse kogu vajalik info sealt kätte ja pole vaja isegi helistada.  Ja ninapidi telefoni ollakse igal võimalusel.
 Istusin mõni päev tagasi ühes Tallinna polikliinikus arsti ukse taga paar tundi, ning oli võimalus jälgida teisi ootajaid järjekorras. paarikümnest inimesest vahest paar, ja needki üle kuuekümne vanuses, ei viitnud oma aega nutiseadmes. Ülejäänud ei suutnud praktiliselt ennast telefonist eemale kiskuda ka siis, kui õde nende nime üle ukse hõikas. Arstikabinetti tuigerdati nina ekraanil. Mul tekkis lausa sportlik huvi, et kas kõigil on äkki kohamääramisega raskusi ja kasutavad kabinetti jõudmiseks mõnd toredat äppi. Aga nii see vist polnud siiski. Suheldi ikka rohkem sõpradega, sest aeg ajalt kostus naerupahvakuid ja siis vaadati ise pilku tõstes kohkunult ringi :) Naersin kaasa mõttes!
samas vaatasin ka ise kähkujärele, et palju mul FB-s sõpru on ja kui paljudega ma siis ka reaalselt suhtlen. Olgem ausad, kolmveerand võiks rahulikult arhiivi saata, sest tegelikuses pole ma nende häält juba aastaid kuulnud.
 Sugulastega on teine asi, neid endale valida ei saa ja arhiivi ka mitte saata. Küll aga teeb kurvaks arusaamine, et oled oma lähisugulaste jaoks olemas vaid siis, kui oled vajalik. Sellel aastal olen lausa paaril korral kokku puutunud juhusega, kui lähisugulased on teinud oma peo külalislisti nimesid pannes  on valiku  teinud positsiooni silmas pidades. Aga noh, pole hullu, ega minagi pea kedagi oma peole kutsuma, kui ei taha. Alati on valikuvõimalus. Ja see, et ma tagantjärele solvunud olen, on minu enda probleem, Eestis lihtsalt käivadki asjad niimoodi. Paraku! :(

Läksin siis lõpuks tööle!


No olin lihtsalt kohustatud minema.
Esiteks hakkasid rahad ootamatult otsa saama, ning teiseks viskas juba üle Töötukassa neiu igakuine imestamine, et kuidas ma ikka pole tööd leidnud.
Ei viitsinud ma talle pikalt kunagi seletada, et mul pole veel niipea plaanis end orjastada taas. Kuniks saan olen kodus ja puhkan. 
Nüüd sai siis puhkus otsa.
paar päeva tagasi hommikul tööle sõites hakkasin mõtlema, et kui paljud saavad siiski reaalselt töötada kohal, mis meile ka meeldivad, või ehk siis teha tööd, mis on südamelähedane. Minul see taas ei ole õnnestunud.
Etteruttavalt võin öelda, et pidasin antud töökohal vastu täpselt nädala.
 Ausalt öeldes olen poolesaja aastane, kuid ega ikka veel ei kujuta ette, mis mulle teha meeldiks.
Olen poole oma elust töötanud laos. Esimene nendest oli väga lahe. Või olin ma liialt noor, et aru saada, kas on lahe või mitte. Teine töökoht oli samuti ladu. Pisike kolhoosiladu, kus vaid kaks inimest majandamas. No oli ka vist tore. Siin olin kaalumajas - tõeline loodri paradiis. Ma pole elus nii palju rohkem looderdada saanudki vist. Aga ara tüütas, ning laksin lauta lehmi lüpsma. Oh sa püha müristus. Vot oli raske töö, siiamaale ei suuda mõista, kuidas lüpsjad jõudsid hommikul kella viiest tõusta, ja peale tööd veel linnas shoppamas köia, ning bussilt otse uuesti lehma alla õhtusele lüpsile ronida. Ei meeldinud mulle see eriti. 
Siis läksin hoopis tallimeheks. Kuid paari kuu möödudes loobus kolhoos hobustest ning ma sattusin taas lauta. seekord pesin torusid. Jälle ei meeldinud, mis sest et oli palju vaba aega.  vahepeal proovisin linnas müüja ametit, kuid kauplus likvideeriti, ning jäin töötuks. 
 Sõbrants sokutas sõjaväkke! Kaks aastat teenisin ustavalt kodumaad, siist tuli aga uus pataljoni ülem, ning minu sõjardikarjäär lõppes kiirelt. Ei saanud ma selle inimesega ühele lainele. aga, see oli koht, mis isegi meeldis mulle. Töö oli huvitav. Kuid ainult huvitav. 
Nii, kuus aastat pidasin vastu tollases Tööhõive Ametis. Hullumaja ruudus! Kogu aeg ainult üks ja seesama. Vene mammide hala, et nad surevad kohe nälga, sest nad koondati suurest tehasest, aga eesti keelt ära õppida ja mujale tööle minna nad ka ei tahtnud. tigedad Ivanid, kes ei suutnud samuti tööle saada jne jne. Lõpuks oli oksemaitse suus tööle minnes. Lasin sealt taas jalga ja sattusin Coca-Colasse - lattu!! Normaalne. Hea meeskond palju tööd, Oli tore.
Kaks aastat, ning tootmine viidi üle Lätti, ning ma sain taas võimaluse otsida endale meelepärane amet. Ning, mis ma leidsin? Hakkasin hauakive poleerima! 
Poleerisin kuni selle hetkeni, kuni koos elukaaslasega Aasiasse kolisime. Seal pidin olude sunnil baaridaamiks hakkama. 
 Ilmselt paljude eestlaste unistuste töö. Kuid mitte minu jaoks. Igat klienti vaatasin ma lausa hirmuga, et äkki pean teda teenindama. Eks muidugi harjusin lõpuks ära, kuid see oli suur kergendus, kui ühel päeval taas tagasi sõitsime. Mitte et ma oleksin tahtnud sõita - ei, mulle meeldis eestist eemal olek, kuid töö polnud see, mida tahtsin teha.
Ning nüüd taas tagasi olles, suutsin ma taas end lattu tööle munsterdada.
Ja vaid nädalaks. Lahe seltskond, normaalne tööaeg, aga ikka tundsin juba teiselpäeval, et ei - no ei taha!!!
Ning kui mingi koleeg seal arvas, et ma võik olla tema isiklik ori ja asus mind jooksutama, lõpetasin selle töölepingu. 
;Mul on tunne, et olen piisavalt vana, et mitte töötada sellisel kohal, mis ei meeldi.
Aga, mis mulle siis meeldib?
Ei tea. Ei kujuta isegi ette! 
ja nii ma siis taas lähen homme ning proovin õnne kaubanduses. 
Seekord siis müüjana jälle. 
aga peab minema ju. 
Elada tahaks. Aga selleks, et elada on raha vaja. Ning nii teen taas kompromissi. Lähen esimesele, või siis seekord teisele ettejuhtuvale ametikohale, mis pakutakse.
 
Ometi tahaks leida selle erilise ja südamelähedase tegevuse kah ükskord. 

 Hakkasin uuesti kirjutama!
Mitte küll raamatut. See seisab neljandapeatüki juures ja ootab oma aega.
No ei tule lihtsalt seda tuju praegu peale :).Lihtsalt kirjutan, sest nüüd on pool aastat möödas, kui lennukilt koos oma kodinatega maha tulin.
Pool aastat!
Ja ma ei harju mitte kuidagi mõtega, et peangi nüüd siin elama jälle!
Kui ma kogu aeg Cambodias arvasin, et see on üks paganama Buratino lollidemaa, siis nüüd näen, et siin on see maa ikka kordades lollim oma süsteemidega.
"Hepa" bensutankla!
Kui Cambodias võisid vabalt rolluga ringi sõita, kartmata, et jääd tee peale, kui kütus lõppeb, siis siin seda  "muret"  pole. Cambos või bensu osta ka igast suvalisest müügiputkast võsa vahel ja edasi töristada. Siin ei saa kütust ka mitte tanklast alati, kui vaja on.
No olgu, asjamehed vaidlevad nüüd vastu, et võsavahe kütus on jummal teab, mis kvaliteediga jne jne. Aga...
Sõidan mina oma autoga eile Kohila "Hepasse", sest kaugemale enam ei riskinud. Bensunäidik oli jaanipäevaga lihtsalt liiga sügavale punasesse kukkunud juba.
Ajan auto paika, panen pästoli ka paaki ja trambin siis uude ja ilusasse, vastavatud tanklaputkasse. Ja mis selgub! Kütust ei saa vähemalt pool tundi tankida, sest tanklamemm valmistab parasjagu viiesele seltskonnale wrappe.
Ma nagu ei saanud alguses pihta, et mis mõttes??? Tankla on, aga kütust ei saa!
Ja ei saagi, nagu müüja jutust lõpuks välja tuli. Eelisjärjekorras peavad nemad söögitahtjaid teenindama. Ning sel ajal kui toiduvalmistamisega tegeletakse kütust väljastada ja raha vastu võtta on keelatud.
ja et asi oleks ikka eriliselt eurotore, in olemas vaid tibatilluke töölaud otse kassa kõrval, kus siis saiade ja juurikatega mässata, ning üks mikrouun kah.
Arvasin tobuna algul, et no mis see viid wrappi siis teha on, siuhh ja valma, aga kus kurat. Sellistes tingimustes ei ole ikka küll. Lähebki reaalselt pool tundi.
No ma ei saa aru. Kas nüüd ongi turul uus kiirtoidukett "Hepa", mis erandkorras, kui on vaba aega, ka kütust müüb.
Võtsin oma autokese ilusti "käevangu" ja sörkisin "Statoilini" Need seal suudavad veel ikka kahte asja korraga teha. Sööta nii inimesi, kui autosid.