Sugulased ja sõbrad siin ja seal.
Cambodias on sugulastel ja sõpradel kuidagi hoopis teine tähendus, kui Eestis. Või tundub mulle nii. Kohalikud elasid kuude kaupa perekondadest eemal, kuid, kui kellelgi sugulastest midagi juhtus,siis tõtati alati appi või oli mingi tähtsündmus, kutsuti alati oma sugulased kohale, hoolimata, milline nende staatus ka oli.  Sama ka sõpradega. Sõber on sõber ja kõik.
eestis on ka sõbrad ikka sõbrad, kuid elutempo pn nii kiire, et sõpradega koos olemiseks napib lihtsalt aega. Vahel harva helistatakse, et uurida, kuidas läheb, Veelgi enam, kuna näoraamat töötab, siis  saadakse kogu vajalik info sealt kätte ja pole vaja isegi helistada.  Ja ninapidi telefoni ollakse igal võimalusel.
 Istusin mõni päev tagasi ühes Tallinna polikliinikus arsti ukse taga paar tundi, ning oli võimalus jälgida teisi ootajaid järjekorras. paarikümnest inimesest vahest paar, ja needki üle kuuekümne vanuses, ei viitnud oma aega nutiseadmes. Ülejäänud ei suutnud praktiliselt ennast telefonist eemale kiskuda ka siis, kui õde nende nime üle ukse hõikas. Arstikabinetti tuigerdati nina ekraanil. Mul tekkis lausa sportlik huvi, et kas kõigil on äkki kohamääramisega raskusi ja kasutavad kabinetti jõudmiseks mõnd toredat äppi. Aga nii see vist polnud siiski. Suheldi ikka rohkem sõpradega, sest aeg ajalt kostus naerupahvakuid ja siis vaadati ise pilku tõstes kohkunult ringi :) Naersin kaasa mõttes!
samas vaatasin ka ise kähkujärele, et palju mul FB-s sõpru on ja kui paljudega ma siis ka reaalselt suhtlen. Olgem ausad, kolmveerand võiks rahulikult arhiivi saata, sest tegelikuses pole ma nende häält juba aastaid kuulnud.
 Sugulastega on teine asi, neid endale valida ei saa ja arhiivi ka mitte saata. Küll aga teeb kurvaks arusaamine, et oled oma lähisugulaste jaoks olemas vaid siis, kui oled vajalik. Sellel aastal olen lausa paaril korral kokku puutunud juhusega, kui lähisugulased on teinud oma peo külalislisti nimesid pannes  on valiku  teinud positsiooni silmas pidades. Aga noh, pole hullu, ega minagi pea kedagi oma peole kutsuma, kui ei taha. Alati on valikuvõimalus. Ja see, et ma tagantjärele solvunud olen, on minu enda probleem, Eestis lihtsalt käivadki asjad niimoodi. Paraku! :(

Läksin siis lõpuks tööle!


No olin lihtsalt kohustatud minema.
Esiteks hakkasid rahad ootamatult otsa saama, ning teiseks viskas juba üle Töötukassa neiu igakuine imestamine, et kuidas ma ikka pole tööd leidnud.
Ei viitsinud ma talle pikalt kunagi seletada, et mul pole veel niipea plaanis end orjastada taas. Kuniks saan olen kodus ja puhkan. 
Nüüd sai siis puhkus otsa.
paar päeva tagasi hommikul tööle sõites hakkasin mõtlema, et kui paljud saavad siiski reaalselt töötada kohal, mis meile ka meeldivad, või ehk siis teha tööd, mis on südamelähedane. Minul see taas ei ole õnnestunud.
Etteruttavalt võin öelda, et pidasin antud töökohal vastu täpselt nädala.
 Ausalt öeldes olen poolesaja aastane, kuid ega ikka veel ei kujuta ette, mis mulle teha meeldiks.
Olen poole oma elust töötanud laos. Esimene nendest oli väga lahe. Või olin ma liialt noor, et aru saada, kas on lahe või mitte. Teine töökoht oli samuti ladu. Pisike kolhoosiladu, kus vaid kaks inimest majandamas. No oli ka vist tore. Siin olin kaalumajas - tõeline loodri paradiis. Ma pole elus nii palju rohkem looderdada saanudki vist. Aga ara tüütas, ning laksin lauta lehmi lüpsma. Oh sa püha müristus. Vot oli raske töö, siiamaale ei suuda mõista, kuidas lüpsjad jõudsid hommikul kella viiest tõusta, ja peale tööd veel linnas shoppamas köia, ning bussilt otse uuesti lehma alla õhtusele lüpsile ronida. Ei meeldinud mulle see eriti. 
Siis läksin hoopis tallimeheks. Kuid paari kuu möödudes loobus kolhoos hobustest ning ma sattusin taas lauta. seekord pesin torusid. Jälle ei meeldinud, mis sest et oli palju vaba aega.  vahepeal proovisin linnas müüja ametit, kuid kauplus likvideeriti, ning jäin töötuks. 
 Sõbrants sokutas sõjaväkke! Kaks aastat teenisin ustavalt kodumaad, siist tuli aga uus pataljoni ülem, ning minu sõjardikarjäär lõppes kiirelt. Ei saanud ma selle inimesega ühele lainele. aga, see oli koht, mis isegi meeldis mulle. Töö oli huvitav. Kuid ainult huvitav. 
Nii, kuus aastat pidasin vastu tollases Tööhõive Ametis. Hullumaja ruudus! Kogu aeg ainult üks ja seesama. Vene mammide hala, et nad surevad kohe nälga, sest nad koondati suurest tehasest, aga eesti keelt ära õppida ja mujale tööle minna nad ka ei tahtnud. tigedad Ivanid, kes ei suutnud samuti tööle saada jne jne. Lõpuks oli oksemaitse suus tööle minnes. Lasin sealt taas jalga ja sattusin Coca-Colasse - lattu!! Normaalne. Hea meeskond palju tööd, Oli tore.
Kaks aastat, ning tootmine viidi üle Lätti, ning ma sain taas võimaluse otsida endale meelepärane amet. Ning, mis ma leidsin? Hakkasin hauakive poleerima! 
Poleerisin kuni selle hetkeni, kuni koos elukaaslasega Aasiasse kolisime. Seal pidin olude sunnil baaridaamiks hakkama. 
 Ilmselt paljude eestlaste unistuste töö. Kuid mitte minu jaoks. Igat klienti vaatasin ma lausa hirmuga, et äkki pean teda teenindama. Eks muidugi harjusin lõpuks ära, kuid see oli suur kergendus, kui ühel päeval taas tagasi sõitsime. Mitte et ma oleksin tahtnud sõita - ei, mulle meeldis eestist eemal olek, kuid töö polnud see, mida tahtsin teha.
Ning nüüd taas tagasi olles, suutsin ma taas end lattu tööle munsterdada.
Ja vaid nädalaks. Lahe seltskond, normaalne tööaeg, aga ikka tundsin juba teiselpäeval, et ei - no ei taha!!!
Ning kui mingi koleeg seal arvas, et ma võik olla tema isiklik ori ja asus mind jooksutama, lõpetasin selle töölepingu. 
;Mul on tunne, et olen piisavalt vana, et mitte töötada sellisel kohal, mis ei meeldi.
Aga, mis mulle siis meeldib?
Ei tea. Ei kujuta isegi ette! 
ja nii ma siis taas lähen homme ning proovin õnne kaubanduses. 
Seekord siis müüjana jälle. 
aga peab minema ju. 
Elada tahaks. Aga selleks, et elada on raha vaja. Ning nii teen taas kompromissi. Lähen esimesele, või siis seekord teisele ettejuhtuvale ametikohale, mis pakutakse.
 
Ometi tahaks leida selle erilise ja südamelähedase tegevuse kah ükskord.